Kes ei teaks, et kõige targem on alati loota iseendale. Kuid paraku tuleb elus teha valikuid ja tihtipeale seavad need noore inimese olukorda, kus ei saa päriselt olla iseenda peremees. 

Käendaja leidmine kui imetrikk

Praegune majandusseis on rohkem kui keeruline, seepärast tõstab alanud õppeaasta üliõpilaste seas taas päevakorrale õppelaenu võtmise. Eelarve kärpimisega kahanesid ka tudengite toetussummad ning õppelaenu kustutamisest on riik paljudel juhtudel loobunud. Nüüd tuleb mõelda, kuidas olukorda leevendada, et nende otsuste tagajärjel ei kannataks ligipääs kõrgharidusele ning et vähekindlustatud noored poleks sunnitud ülikooli ukse taha jääma.

Kui seni oli õppelaen nii mõnelegi noorele haridusteel ainuke õlekõrs, siis nüüd muutub sellegi saamine küsitavaks, keeruliseks vähemalt. Õppelaenu saamiseks on vaja kaht käendajat, kuid kasvavas tööpuuduses tähendab tulusa tööotsa ja nõuetekohaste käendajate leidmine üliõpilasele kui nõelasilmast läbipugemist. Pankadele on laen riigi poolt tagatud, ent tudengil pole makseraskustesse sattudes loota kellegi abile.

Õppemaksulaen ja õppelaen

Doktorandina tean, kui raske on antud toetussummadega hakkama saada. Gümnaasiumi lõpetamise järel läksin õppima Maaülikooli, kuid kahjuks ei saanud ma kohe riigieelarvelisele kohale ning õppemaksu tasumiseks olin sunnitud võtma laenu. Pärast esimest õppeaastat sain riigieelarvelisele kohale. Esimestel õppeaastatel olin sunnitud lootma ka vanemate rahakotile ning lisaks käisin õhtuti ja nädalavahetustel poole kohaga tööl. Mõistagi pidin selleks aega leidma ülikooliõpingute arvelt. Kui mul tookord ei oleks õnnestunud õppelaenu saada, siis suure tõenäosusega poleks ma praegu Tartu
Ülikooli riigieelarveline doktorant.

Üks võimalus üliõpilastele appi tulla oleks riigi tugi käendamisel ja kahe käendaja nõude kaotamine. Mõttekas lahendus riigi käendusel saadava õppelaenu puhul on käsitada pangast saadavat raha õppemaksulaenuna. Sel juhu ei kantaks taotletud laenusummat mitte üliõpilase kontole, vaid otse ülikoolile ning laenu saaks taotleda täpselt niipalju, kui kulub õppemaksu tasumiseks. Niisugune süsteem, kus eraldatakse õppelaen ja õppemaksulaen, on Euroopas küllalt tuntud ning mitmes riigis juba rakendust leidnud. Kuna meil pole riiklikku üliõpilaste sotsiaalsete tagatiste süsteemi veel välja töötatud, siis õppemaksulaenu kõrvale peaks jääma ka senine õppelaen, mida tudeng saab kasutada olmekulude katmiseks. 

Eeskuju Euroopas olemas

Euroopas veel ringi vaadates näeme, et riigi tasemel kõrghariduse rahastamise võimalusi on küllaga, ning kindlasti leidub nende seas paindlikumaid mooduseid kui praegu Eestis kehtiv süsteem. Näiteks Hollandis on tudengile abiks põhitoetus, lisatoetus ja laen. Esimesed kaks muutuvad laenuks, kui õpitulemused on mitterahuldavad (seotud põhitoetusega) või kui tudeng ei lõpeta ülikooli ettenähtud ajaga. Põhitoetust makstakse õppeedukuse järgi, lisatoetuse saamine seotakse vanemate sissetulekuga ning seda makstakse majanduslikult vähekindlustatud tudengitele. Kõigil üliõpilastel on võimalus võtta laenu, mida makstakse kord kuus. Kui tulemustoetus jääb akadeemilise edukuse probleemide tõttu laenuks või üliõpilane on võtnud õppelaenu, tuleb kaks aastat pärast lõpetamist alustada tagasimakseid, mis jaotuvad 15 aastale. Igakuise tagasimakse miinimumi on madala sissetuleku põhjendusel võimalik kahandada ning pärast 15 aasta möödumist allesjäänud võlg kustutatakse. 

Võlg on võõra oma.

Laenuvõtmine ei tohi olla sotsiaalsete tagatiste süsteemi osa ega ainuvõimalik lahendus, et noor inimene saaks omandada kõrghariduse ja tudengina ära elada. Kuni aga riik ei ole praegust süsteemi ümber korraldanud, seniks peab laenuandmise põhimõtteid muutma.

Õppelaenu on õigus saada
Eesti kodanikul või Eesti Vabariigis alalise elamisloa alusel viibival isikul, kelle õpingute kestus õppekava järgi on üheksa kalendrikuud ja enam ning kes
• õpib täiskoormusega Eesti avalik-õiguslikus ülikoolis või riigi rakenduskõrgkoolis või erakooliseaduse alusel tegutsevas eraülikoolis või erarakenduskõrgkoolis;
• õpib täiskoormusega õppes keskhariduse baasil riigi- või munitsipaalkutseõppeasutuses või erakooliseaduse alusel tegutsevas erakutseõppeasutuses;
• õpib välisriigis käesoleva lõike punktides 1 või 2 loetletud õppeasutusega samaväärses õppeasutuses ja õppevormis;
• omandab osakoormusega õppes kõrgharidust õpetajakoolituse õppekava järgi avalik-õiguslikus ülikoolis, riigirakenduskõrgkoolis või eraülikoolis või erarakenduskõrgkoolis;
• töötab vähemalt 18tunnise nädalakoormusega õpetaja, kasvataja või muu õppe- ja kasvatustööl töötava isikuna.


Kristjan Jansen
Rahvaliidu Noorte juhatuse liige