Monika Kuzmina: Meie ei jää pealtvaatajaks! ( 27.05.2009.a. )
Meie ei jää pealtvaatajaks!
Rahvaliidu noored otsivad lahendust koolivägivallale
Monika Kuzmina
Rahvaliidu Noorte juht
Homme algab jälle õudusunenägu, esimene koolipäev… Ei tea, mida selga panna, sest klassikaaslased mõnitavad, olgugi et kui mõni teine kahe nädala pärast sama pluusi kannab, leiavad kõik, et see on viimane mood... Kardan vahetunnis klassist väljuda, sest see 9. klassi poiss võib mind taas kiilaks ajada, ja seda kõigi kooli „tegijate” nähes... Ma ei julge inglise keele klassi minna, seal nurga taga sain kord jalaga kõhtu ning peksmist ei lõpetatud enne, kui ma enam iitsatadagi ei jõudnud... Ei tea, kas pean selle aasta veel vastu või hakkavad taas kummitama enesetapumõtted… Miks nad kõik mind vihkavad?
Igal teol on tunnistajad
Selliste või veidi teistsuguste painajalike mõtetega kahjuks peab augustikuu viimasel õhtul voodisse heitma nii mõnigi koolimineja, olles hirmunud, segaduses ja oma abituses ehk viimsegi lootuse kaotanud. Kas pole kohutav!? Ilusast lapsepõlvest ja unistuste ajast võib vägivallahirmus saada tõeline košmaar ja meeletu eneseületamine – rohkematele, kui me arvatagi oskame.
Ometi saadab iga lapsevanem uhkusega oma võsukese kooli, oodates temalt head edasijõudmist, soovides tema annete rakendamist ning mõistagi seda, et laps leiaks koolis korralikke, heast perest sõpru. Paraku lähevad asjad mõnikord teisiti, sest meepoti võib ära rikkuda ka üks tilk tõrva.
Kui palju siis õieti on neid lapsi, kes teiste elu koolis põrguks teevad? Ehkki keegi pole neid üle lugenud, on kahtlemata märksa rohkem neid, kellele need „vägilased” sõnade või kätega kallale kipuvad. Kõige rohkem aga on kolmandaid, n-ö pealtvaatajaid. Ja kõige hullem asi, mis piinatud, häbistatud, tagakiusatud lapsele osaks võib saada, ongi see, et pealtnägijad kõige suhtes ükskõikseks jäävad ning tuimalt mööda lähevad. Kiusata, peksta ja alandada saabki ju vaid juhul, kui keegi vahele ei astu.
Keegi ei tohi ükskõikne olla
Rahvaliidu noored on võtnud nõuks vahele astuda. Selle mõttega lükkavad nad septembris käima projekti „Vägivallatu kool”. Viies Eesti linnas korraldatakse koolides küsitlus, millest peaks selguma, kas ja kui sageli ühes või teises koolis koolivägivalda ette tuleb. Teema igakülgseks aruteluks on kavas korraldada foorum, kus osalevad nii õpilased ja noorteorganisatsioonide ning lastekaitseameti esindajad kui ka noorsoopolitsei jt probleemiga kokkupuutuvad inimesed. Foorumile on oodatud esinema koolivägivalla lahendamisega seotud inimesed, töörühmades püütakse üheskoos leida teid koolivägivalla ennetamiseks. Projektile pannakse punkt lõppdokumendiga, milles pakutakse erinevaid võimalusi koolivägivalla ennetamiseks, ning see edastatakse koolide juhtkonnale ja klassijuhatajatele. Samuti on asjast huvitatuil võimalus kutsuda projekti eestvedajaid koolidesse projektist ja foorumil arutatust rääkima.
Koolivägivalla puhul ei tohi keegi ükskõikseks jääda. Tahame üheskoos otsida võimalusi, kuidas seda ennetada, et ükski laps ei jääks märkamata ja abita.
Tagasi
Artiklid »
